Ričardas Gavelis „Vilniuse pokker"

„Vilniuse pokkerit“ võib pidada Nõukogude ajastust vabanemise ja loomingulise vabaduse teerajajaks, Nõukogude süsteemi pehastumise kriitikaks. Džäss, arhitektuur, kunst, linnainimeste antropoloogia ja mitmekultuurilisus on vaid osa teemasid, mida neljast osast koosnev romaan käsitleb. Vaba- ja avameelselt kirjeldatakse Leedu ajaloo ja leedulase vaimuelu valusaid küsimusi. Autentsed sündmused põimuvad uskumatute olukordadega ning kohati muutub jutustus täielikuks fantasmagooriaks, mille on dikteerinud tegelaste üleerutunud psüühika. Oma rafineeritud moel püüab autor kujutada Vilniust kui tervet maailma, tõeline Vilnius esineb üheaegselt nii kummitus- kui ka unistuslinnana. Romaani sündmustik toimub ühel oktoobrikuu nädalal 197… aastal. Tegevus on jaotatud nelja järku: „Nemad“, „Martynaalid“, „Tuteiša“ ja „Vox Canina“. Igas peatükis kirjeldab eri inimene (neljandas koeraks muutunud sõber Gediminas) peaaegu samu sündmusi omaenda vaatevinklist. Esimeses peatükis on jutustaja rollis Vytautas Vargalis. Järgmistes peatükkides kõnelevad samadest sündmustest ja Vargalysest Martynas Poška, Stefa Monkevičiūtė ja koerana Gediminas Riauba. Lugejale on jäetud võimalus ise otsustada, kes või missugune on peategelane ja mis üldse toimub. Iga jutustaja näeb sündmusi oma rakursist. Kõige mõjusam sõna on Vargalysel, kelle kriitika masendava Nõukogude režiimi suhtes on lõikavalt halastamatu. Vilnius, viies tegelane romaanis, küll põnevalt ajalooline, nii ajalooline, et seal hiilib vargsi ringi muistenditest tärganud basilisk, on räämas, haisev ja ahastamapanevalt lootusetu. Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 1970-ndatel Vilniust näinud, sellele on selline ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi pidid meie inimesed elama ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. Romaan Vilniusest on kui keeruline ja mitmekihiline pokkerimäng. Pokkerilauas tohib spekuleerida, riskida ja teisi mängijaid petta. Ent pole võimalik teada, millised kaardid on teistel mängijatel. Kui kõigi teiste kaardid on teada, ei jää pokkerimängust midagi järele ning saab vaid pasjanssi laduda. Romaani on leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak, toimetaja Katrin Kern ja kujundaja Kalle Müller. Kirjastaja Vocebianca ja Indrek Mustimets