S 12228/34 (28) Surnuitk:isa  

TÄTÄKENE_ks KUKU TÄTÄKENE

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene!

Kuulo veie mul ese kogonist,

Katsko veie mul ese kaugost,

võe veie mul kalmo mu ese,

liiva veie ar leevätegijä!

Edo tuu kuri Koolukõnõ,

edo kalgi Kadsokõnõ!

Mullõ tegi_ks Kuulo väiga kur´astõ,

Katsko väiga kalõstõ –

mul veie tä kats kõigõ kallempa,

paari veie mul kygõ parembat:

inne veie tä mino imekese,

pääle mar´a mino maamakõsõ,

pääle veie tammisõ esekese,

tähe mino tätäkese.

No jäie_ks ma veiga vaenõ,

kabo väiga kaiholine,

vaenõ jäie_ks ma ummist vanõmbist,

kaihulinõ ma ummist kasvatajaist.

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene,

kui tulõ tuu suuri suvõkõnõ,

kinä tulõ taa keväjäkene,

kiä lätt meil õks nurmõ kündmähe,

arro lätt atra kandmahe?

Jääväq sis perrä pikäq põlluq,

suurõq nurmõq nur´atuhe:

noorõst saa-i must näiost kündjat,

armast adra kandjat,

külä jääväq naaq kar´alõ süvväq,

hoitaq muidõ hobõsit.

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene,

sinno taha-i ma viiäq umast kotost,

maŕa viiäq umast majast.

Armas olõ-i õks mul ar viiäq,

kallis õi kotost kaalutada.

Sünnü-i õks koolija kodo,

kalmuline kaartehe.

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene,

sinno mata_ks ma uma moro pääle,

panõ peräpaja alla!

Ega lasta-i mul mattaq moro pääle,

pandaq lasta-i peräpaja alla –

ese tulõ_ks mul viiäq liiva,

tätäkene_ks mulda magama.

Kundsaq kõnni-i imb sul neid kotusit,

jalatalla' neid tanomaid.

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene,

kui tulõ_ks ma üles hummogulla,

varra väiko valgõga,

kõõ naka_ks ma kaema kalmu poolõ,

silmi heitmä sinnä poolõ,

kalmust näe kas kodo kaaluvat,

liivast kodo liitevät.

Kui näe ma päävä nõsõvat,

ao veere veretävät,

uma mõtlõ sis ese tulõvat,

uma kasvo kaaluvat.

Ega tulõ-i_ks tuu mu ese,

tuu kaalu-s mu kasvo.

tuu_ks näie ma päävä nõsõvat,

tuu näie ma ao veretävät.

Sis õks ma, näio, ikulõ isahhu,

ikulõ isahho, lainõlõ lasõhho.

Sis õks ma mõsi suu silmäviil,

sarna' lainala laabõ,

ega sis läpe-s otsiq ma ojavett,

läpe-s kaijaq kaivovett.

Tätäkene_ks, sa kuku tätäkene,

kui_ks tohit, tulõq kodo,

andas aigo, astuq kodo,

kodo_ks lindaq lipikil,

käuq kodo kärpsel!

Kui näe_ks ma lipika lindavat,

näe kärpse käüvät,

uma mõtlõ sis ese olõvat,

uma mõtlõ sis kasvo kaaluvat.

Ega olõ-s tuu mu ese,

ega olõ-s mu kandija,

fuu olli_ks libligoq lindamah,

tuu kärpseq käümäh.

Miä no_ks tii ma, näiokõnõ,

kohe kaalu, kabokõnõ?

Kas veertä_ks mul vyyra viirde,

või minnäq palgaandija mano,

Näiol minnä_ks kas muidõ näitsikost,

pardsil palgavõtijast.

kabol kas muidõ karr´usõst?

Vilets ommõ_ks võõra veereh,

kuri ommõ_ks muidõ kottal.

Mito ommõ sis süüdö süämeh,

mito kaihho kaala pääl,

ohto olõ-i mul kellegi üteldäq,

kaihho kellegi kaibadaq,

ohto piä_ks sis umah süämeh,

kaihho jal uma kaala pääl.

Vilets ommõ_ks vyyra veereh,

vilets ommõ_ks küll võõra veereh,

pakan palgavõtjal:

hamõh ommõ_ks hämme hämäräni,

jala' kinni kikkani.

S 12228/34 (28) < Mäe v., Võõpsu k. - Nikolai Sõrmus < Maria Kütte, s. 1862 (1929).