MARIE (MAARJA) KÜTTE ELULUGU

Kirotaja Nikolai (Enn) Sõrmus

Marie Kütte sündis 1862. aastal, 18. augustil8 Varesmäe külas, kus ta isa Maks põllupidajaks oli. Siin elas ta oma lapsepõlve, tutvudes rahvalauludega, mis iseäranis siin hästi olid arenenud ja mis ta ainukeseks hariduseks said. Koolis ta peaaegu ei käinudki, nagu suurem osa, kuid selle asemel omas ta ohtral arvul rahvalaule.

Suurema jao rahvalaule kuulis Marie oma emalt ja õdedelt, kes ka rahvalauludest kuulsad olid. Pea oli ta juba rahvaluulega niivõrd tutvunenud, et võis juba ise teistele õpetust anda, ning esineski tähtsamatel sündmustel esimesena. Kuid siin sai vaid üürikeseks seda elu, mil ta teistele võis õpetust anda.

Pea lahkus ta kodukülast ning tuli Võporsova külla mehele. Ta mees oli põllupidajaks ja ühtlasi ka kingsepaks. Alguses arvas küll noor laulik raske hoobi saavat rahvalaulude suhtes, aga kui ta nägi, et rahvaluule pole ka siin vähem arenenud, võis ta jälle rõõmustada, et suudab alal hoida oma kogutud vara ja veel juurdegi luua. Siin oli ta perenaise tegevusega ametis, aga seegipärast ei puudunud (Marie Kütte) ta ka sääl, kus lauluhäält kuulda oli vabamail silmapilkudel. Vaevalt oli ta selle nurga lauludega tutvunenud, kui jälle õnnetus tuli. Ta mees suri, ning seega jättis ta jälle Võporsova küla ning tuli Võõpsu külla teisele mehele. Siin elas ta suurema osa omast elust.

Nagu näha, tuli tal rännata kohast kohta, mis küll raskusi võis sünnitada, aga sellepärast on ta jälle tutvunenud mitme nurga rahvalauludega. Nii juhtub laule, mida ta mitmes teisendis teab. Ja ka olukorra järel neid muuta võib. Kirjandusest ta palju midagi ei teadnud, nagu teisedki, aga tema uhkus on alles puhas algupärane rahvaluule, see on millest ta paremat midagi ei leia ja ka leidma ei saa. Seda harib ta kuni talle enesele kord laulik puhkuslaulu laulab.

„Alguses arvas küll noor laulik raske hoobi saavat rahvalaulude suhtes, aga kui ta nägi, et rahvaluule pole ka siin vähem arenenud, võis ta jälle rõõmustada, et suudab alal hoida oma kogutud vara ja veel juurdegi luua.“


Enn Sõrmus


„Nii juhtub laule, mida ta mitmes teisendis teab. Ja ka olukorra järel neid muuta võib. Kirjandusest ta palju midagi ei teadnud, nagu teisedki, aga tema uhkus on alles puhas algupärane rahvaluule, see on millest ta paremat midagi ei leia ja ka leidma ei saa. Seda harib ta kuni talle enesele kord laulik puhkuslaulu laulab.“


Enn Sõrmus